Tark ei torma!
Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Jõgeva rühma kodulehekülg!
Uudised
Luureretk
Maakondlikult luureretkel 2014 Jõgeva rühma NK III-koht.
Väike aforism tänasesse päeva: Jalgrattaga sõitmist ei saa keegi selgeks lihtsalt vaadates, kuid esimesed korrad proovides võidakse kukkuda ja vahest üsna valusalt. Kui teile antakse võimalus uuesti proovida, siis märkate ühel päeval, kuidas ületad maratonil finishi joone esimesena. Sama kehtib ka meeskonna suhtes.
Tunnustus meeskonnale
Väike aforism tänasesse päeva: Jalgrattaga sõitmist ei saa keegi selgeks lihtsalt vaadates, kuid esimesed korrad proovides võidakse kukkuda ja vahest üsna valusalt. Kui teile antakse võimalus uuesti proovida, siis märkate ühel päeval, kuidas ületad maratonil finishi joone esimesena. Sama kehtib ka meeskonna suhtes.
Tunnustus meeskonnale
Kotkaste talvelaager
21.veebruaril toimus Jõgeva Põhikoolis noorkotkaste talvekogunemine. Kokku olid tulnud kotkad üle Jõgevamaa, sellekordse laagri teemaks oli tervis ning meediku eriala.
Laager avati reede õhtul, esindatud olid Jõgeva, Mustvee, Tabivere, Laiuse, Voore, Kamari, Maarja ja Torma noored. Kodutööna oli igal rühmal valminud Vabadussõja teemaline ettekanne ning avamisel võeti vastu ka uusi liikmeid. Et organisatsiooni astumine meeldejäävaks teha, olid korraldajad otsustanud tavapärasest vastuvõtust midagi erinevat korraldada. Kandidaatidest said täieõiguslikud liikmed vana rüütlikombe järgi – mõõgaga kotkakslöömisel. Tseremoonia toimus tõrvikuvalgel ning kasutati II Maailmasõja ajast pärit mõõka.
Laupäeva hommikul alustati õppetööga. Poisid olid vanuse järgi rühmadesse jagatud ning ka õpetatavad teemad olid valitud vastavalt osalejate vanusele. Kui 8-9 aastastele räägiti näiteks meelemürkide ohtlikkusest ning tervislikust toitumisest, siis kõige vanem vanusegrupp, noormehed vanuses 15-17 eluaastat, keskendusid ainult meditsiinile.
Kuigi paljudele poistele oli nuku abil elustamise õppimine juba varemgi tuttav, korrati see ülitähtsa oskuse kinnitamiseks siiski mitmeid kordi üle. Poisid veetsid aega nii loenguid kuulates, õppefilme vaadates kui ka situatsioonülesandeid lahendades. Mõistusele andis puhkust üldfüüsiline trenn ja koolituste vaheaegadel toimunud rividrill. Lõõgastavalt mõjus ka mõne vanuserühma käik tuletõrjemajja, seal õpetati kotkastele väiksemate tulekollete likvideerimist ning igal soovijal oli võimalus tulekustuti kasutamist ka päris tule peal järele proovida.
Pühapäeval tuli poistel kõik eelnevalt omandatu maksma panna situatsioonülesannetes, kus tuli kannatanutele erinevat laadi esmaabi anda, ka kiirabiga tuli korrektselt suhelda osata. Olukordade lavastamisel olid appi tulnud kodutütred, kes sealsamas laagris olid, nad said kannatanute mängimisega väga hästi hakkama.
Olukordade läbimänguga katsumused aga ei lõppenud. Kõik noorkotkad sooritasid laagri lõpus eksami, mille tulemuste põhjal oli kahe vanema vanusegrupi poistel võimalus välja teenida meediku erialamärk, seega oli, mille pärast pingutada.
Lõpetamisel selguski, kes oli kahel eelnenud päeval tähelepanelik olnud ning märgi ja tunnustuse teenis. 12-14 aastaste vanusegrupis said märgi omanikuks 4 poissi üheteistkümnest, vanusegrupis 15-17 aastat jagati märke 7, selles vanuses osalejaid oli kokku 9. Lõpusõnades pandi veel kõigile laagrilistele südamele, et distsipliin on alati esmatähtis ning juhendajad innustasid noori edaspidi veel paremaid tulemusi püüdlema. Laager oli korda läinud ning kõik, kes sellesse oma panuse andsid, nii osalejad kui korraldajad, võisid hea tundega kodudesse saabuvat vabariigi aastapäeva vastu võtma minna.
Sandra Võsaste
Laager avati reede õhtul, esindatud olid Jõgeva, Mustvee, Tabivere, Laiuse, Voore, Kamari, Maarja ja Torma noored. Kodutööna oli igal rühmal valminud Vabadussõja teemaline ettekanne ning avamisel võeti vastu ka uusi liikmeid. Et organisatsiooni astumine meeldejäävaks teha, olid korraldajad otsustanud tavapärasest vastuvõtust midagi erinevat korraldada. Kandidaatidest said täieõiguslikud liikmed vana rüütlikombe järgi – mõõgaga kotkakslöömisel. Tseremoonia toimus tõrvikuvalgel ning kasutati II Maailmasõja ajast pärit mõõka.
Laupäeva hommikul alustati õppetööga. Poisid olid vanuse järgi rühmadesse jagatud ning ka õpetatavad teemad olid valitud vastavalt osalejate vanusele. Kui 8-9 aastastele räägiti näiteks meelemürkide ohtlikkusest ning tervislikust toitumisest, siis kõige vanem vanusegrupp, noormehed vanuses 15-17 eluaastat, keskendusid ainult meditsiinile.
Kuigi paljudele poistele oli nuku abil elustamise õppimine juba varemgi tuttav, korrati see ülitähtsa oskuse kinnitamiseks siiski mitmeid kordi üle. Poisid veetsid aega nii loenguid kuulates, õppefilme vaadates kui ka situatsioonülesandeid lahendades. Mõistusele andis puhkust üldfüüsiline trenn ja koolituste vaheaegadel toimunud rividrill. Lõõgastavalt mõjus ka mõne vanuserühma käik tuletõrjemajja, seal õpetati kotkastele väiksemate tulekollete likvideerimist ning igal soovijal oli võimalus tulekustuti kasutamist ka päris tule peal järele proovida.
Pühapäeval tuli poistel kõik eelnevalt omandatu maksma panna situatsioonülesannetes, kus tuli kannatanutele erinevat laadi esmaabi anda, ka kiirabiga tuli korrektselt suhelda osata. Olukordade lavastamisel olid appi tulnud kodutütred, kes sealsamas laagris olid, nad said kannatanute mängimisega väga hästi hakkama.
Olukordade läbimänguga katsumused aga ei lõppenud. Kõik noorkotkad sooritasid laagri lõpus eksami, mille tulemuste põhjal oli kahe vanema vanusegrupi poistel võimalus välja teenida meediku erialamärk, seega oli, mille pärast pingutada.
Lõpetamisel selguski, kes oli kahel eelnenud päeval tähelepanelik olnud ning märgi ja tunnustuse teenis. 12-14 aastaste vanusegrupis said märgi omanikuks 4 poissi üheteistkümnest, vanusegrupis 15-17 aastat jagati märke 7, selles vanuses osalejaid oli kokku 9. Lõpusõnades pandi veel kõigile laagrilistele südamele, et distsipliin on alati esmatähtis ning juhendajad innustasid noori edaspidi veel paremaid tulemusi püüdlema. Laager oli korda läinud ning kõik, kes sellesse oma panuse andsid, nii osalejad kui korraldajad, võisid hea tundega kodudesse saabuvat vabariigi aastapäeva vastu võtma minna.
Sandra Võsaste
Noored kotkad võtsid mõõtu sidepidamises
Reedel, 27. septembril tulid Kirnale kokku tublimad Eesti noorkotkad, et maha pidada info-ja sidevõistlus. Kahe päeva jooksul jõuti omavahel võistelda, puhata ja mis kõige tähtsam - palju uut juurde õppida.
Võistlejad saabusid Kirna Õppekeskusesse reede õhtul. Avamisel seisis rivis üheksa malevat: Tartu, Harju, Alutaguse, Viru, Põlva, Võru, Rapla, Lääne ning Tallinna malev. Peale avamist tuli kotkastele uudsest sõjatehnikast, droonidest kõnelema Andrus Tamboom, kellest kirjutas ka selle aasta Kaitse Kodu nr.6. Kuigi loeng toimus hilisõhtul, kujunes see poiste enda huvist ajendatuna plaanitust pikemaks. Küsimusi oli tekkinud palju, nii kotkastel kui ka juhendajail-kohtunikel endil.
Mõõduvõtmine algas laupäeva hommikul. Võistlejate jaoks olid ette valmistatud üksteist punkti, mida kordamööda läbiti, igas punktis aga tuli sooritada eri ülesanne. Osalejaid testiti sidealaselt igast küljest ning kõikvõimalikel viisidel. Esimeses punktis oli kotkastel vaja head tehnilist taipu- nad pidid töökorda seadma erinevad elektri toiteallikad, näiteks päikesepaneelid, generaator ja käsidünamo.
Poisid pidid võimalikult hästi oskama kasutada binoklit ja suutma selle abil tuvastada kauguses asuvaid esemeid. Selle ülesande jälgimisel võis näha noorkotkaste leidlikkust, oli rühmasid, kes kasutasid ära nii lähedalasuvat kuurikatust või võtsid kaaslase kukile, et vaadelda võimalikult täpselt. Individuaalsem oli ülesanne, mis oli seotud lahtivõetud raadiojaama kokkupanemisega. Seda tegi iga rühma liige teistest eraldatult ning aja peale. Raadioside pidamise juures on oluline korrektsus ning selgus, seepärast oli ka üks ülesannetest raadiosaatjate abil teate edastamine.
Jätkuna eilsele said poisid proovida drooni simulatsiooniga lendamist, õhus tuli püsida nii kaua, kui võimalik. Ka see sooritati individuaalselt arvutite taga, iga osaleja sai enne paar minutit katsetada ning puldiga tutvuda. Arvutimängu moodi näival ülesandel oli aga konks - peale paari minutit oma puldiga tutvumist tuli see ära vahetada kaaslase omaga, mis oli mõningate erinevustega. See vähendas kindlasti ka soorituse aega, kuid ometi näitasid kotkad üles head kohanemisvõimet ning kõik said juhtimisega hakkama.
Mitmes punktis tuli poistel edastada sõnumeid erinevates koodides. Punkt, kus tegeleti morsega, tuli kasutada vilet ja taskulampe. Nii moodustati ahel, mille esimene lüli andis tähti-numbreid edasi lampi vilgutades, sellest järgmine läkitas sama sõnumi vilega, ahela lõpuni jõudis see aga jälle lambiga. Õppeklassis asuv punkt andis puhkust jalgadele, kuid veel enam tööd ajurakkudele. Etteantud kooditabeli abil murdsid osalejad lahti sõnumi, seejärel pidid nad ise ühe teate kodeerima, kõik see käis aga aja tiksumise saatel.
Paljude jaoks uus ning mitmete võistkondade puhul küllalt aegavõttev punkt oli semafor ehk sõnumi edastamine lippude abil, kuid ka sellega tulid kõik lõpuks toime. Suusõnalist teadet tuli edasi viia nii jalgratta, võrriga ning päris joostes. Poiste füüsilise võimekuse pani proovile ka võsa sisse üles seatud takistusrada, mille läbimisel tuli seljas kanda suurt ja rasket kaablirulli.
Üheks huvitavamatest punktidest oli ilmselt välitelefoni teel sõnumi edastamine kõrvaltelki. Ülesande tegi keeruliseks asjaolu, et poistele olid tekitatud sellised valgus-ja heliefektid, nagu viibiks nad keset lahingut. See ülesanne oli tagasiside andmetel ka võistlejate endi lemmik.
Võistluspinget aitas maandada samal ajal toimunud ajalooline sündmus, mille tunnistajateks kõik kohalviibijad olla said. Lendu lasti esimene Jõgeva maleva oma droon, mille oli kohapeal kokku pannud ei keegi muu kui Andrus Tamboom. Väike lennuk tegi õhus mitu lendu ning maandus seejärel pealtvaatajate aplausi saatel, juhtimist küll peale meistri veel kellegi teise kätte ei usaldatud. Peale demonstratsioonlendu said kõik soovijad masinat lähemalt uudistada ja oma käega katsuda, kõik huvilised said aga nõu drooni valmistamise osas.
Kuigi võistluspäev oli olnud kurnav, jõudsid mitmed võistlejad ka pikema võrrisõidu teha, sel korral siiski võitlusväliselt. Kaherattalisega said kihutada kõik, kes aga soovi avaldasid, tunnikese jooksul sai Jõgeva maleva noorkotkaste monteeritud masin korralikult ribadeks sõidetud.
Pühapäeval lõpetas võistluse takistusrada, kus tuli mängu panna eelmisel päeval kogutud teadmised ja oskused. Raja läbimiseks pidid võistlejad kokku panema välitelefoni, et peakohtunik saaks neile läbi selle sõnumi edastada. Sõnum oli oluline, kuna seda oli vaja järgmise ülesande sooritamiseks, sama teade tuli läkitada lippude ja õigete käeasendite abil ehk semafoori kasutades. Kui see sai korrektselt tehtud, võisid võistlejad tormata edasi järgmise vahepeatuseni, kus said endile liiklusvahendid-kolm ratast ja võrri. Raja sai lugeda lõpetatuks, kui kogu võistkond seisis keset põldu seisva hoone katusel ning puhus vilet. Katusele ronimine sai aga toimuda ainult inimjõul ning üksteise toel, mingeid abivahendeid selleks polnud. Just taolised ülesanded näitavad kõige paremini võistkonna ühtsust ja üksteisega arvestamist, eriti kui võistlusesse on kaasatud ka nooremaid ja pisemaid kotkaid. Võib öelda, et Kirnal võistelnutel sellega probleeme ei tekkinud, võistkonnad olid ühtehoidvad, just nagu noorkotkastele kohane.
Rada läbitud, oli aeg kokkuvõtete tegemiseks ning võistkondade kojusaatmiseks. Kõige rahulolevamana lahkusid ilmselt võidu saavutanud Harju malev, hõbedale tulnud Tallinn ning kolmanda koha omanik Alutaguse. Tegelikult võisid rõõmsal meelel kodu poole asuda ka teised võistlejad, sest mööda oli saadetud suurepärane, põnevust täis nädalavahetus, kõik kohalviibinud said huvitava kogemuse ja uute teadmiste võrra rikkamaks.
Selle võistluse õnnestumine eest võib tänu avaldada paljudele headele, ettevõtlikele inimestele. Kogu nädalavahetuse korraldajaks oli Kristian Vaarpuu, palju tänusõnu ka noorkotkaste peavanem Silver Tammele ning peakohtunik Raid Saarele. Tänamist väärivad kõik kohtunikud ning suure töö teinud abilised: Kersti Kruus, Marika Kallemaa, Kaido Hõim, Indrek Varuskin, Renee Köök, Merle Plovits.
Sandra Võsaste
Võistlejad saabusid Kirna Õppekeskusesse reede õhtul. Avamisel seisis rivis üheksa malevat: Tartu, Harju, Alutaguse, Viru, Põlva, Võru, Rapla, Lääne ning Tallinna malev. Peale avamist tuli kotkastele uudsest sõjatehnikast, droonidest kõnelema Andrus Tamboom, kellest kirjutas ka selle aasta Kaitse Kodu nr.6. Kuigi loeng toimus hilisõhtul, kujunes see poiste enda huvist ajendatuna plaanitust pikemaks. Küsimusi oli tekkinud palju, nii kotkastel kui ka juhendajail-kohtunikel endil.
Mõõduvõtmine algas laupäeva hommikul. Võistlejate jaoks olid ette valmistatud üksteist punkti, mida kordamööda läbiti, igas punktis aga tuli sooritada eri ülesanne. Osalejaid testiti sidealaselt igast küljest ning kõikvõimalikel viisidel. Esimeses punktis oli kotkastel vaja head tehnilist taipu- nad pidid töökorda seadma erinevad elektri toiteallikad, näiteks päikesepaneelid, generaator ja käsidünamo.
Poisid pidid võimalikult hästi oskama kasutada binoklit ja suutma selle abil tuvastada kauguses asuvaid esemeid. Selle ülesande jälgimisel võis näha noorkotkaste leidlikkust, oli rühmasid, kes kasutasid ära nii lähedalasuvat kuurikatust või võtsid kaaslase kukile, et vaadelda võimalikult täpselt. Individuaalsem oli ülesanne, mis oli seotud lahtivõetud raadiojaama kokkupanemisega. Seda tegi iga rühma liige teistest eraldatult ning aja peale. Raadioside pidamise juures on oluline korrektsus ning selgus, seepärast oli ka üks ülesannetest raadiosaatjate abil teate edastamine.
Jätkuna eilsele said poisid proovida drooni simulatsiooniga lendamist, õhus tuli püsida nii kaua, kui võimalik. Ka see sooritati individuaalselt arvutite taga, iga osaleja sai enne paar minutit katsetada ning puldiga tutvuda. Arvutimängu moodi näival ülesandel oli aga konks - peale paari minutit oma puldiga tutvumist tuli see ära vahetada kaaslase omaga, mis oli mõningate erinevustega. See vähendas kindlasti ka soorituse aega, kuid ometi näitasid kotkad üles head kohanemisvõimet ning kõik said juhtimisega hakkama.
Mitmes punktis tuli poistel edastada sõnumeid erinevates koodides. Punkt, kus tegeleti morsega, tuli kasutada vilet ja taskulampe. Nii moodustati ahel, mille esimene lüli andis tähti-numbreid edasi lampi vilgutades, sellest järgmine läkitas sama sõnumi vilega, ahela lõpuni jõudis see aga jälle lambiga. Õppeklassis asuv punkt andis puhkust jalgadele, kuid veel enam tööd ajurakkudele. Etteantud kooditabeli abil murdsid osalejad lahti sõnumi, seejärel pidid nad ise ühe teate kodeerima, kõik see käis aga aja tiksumise saatel.
Paljude jaoks uus ning mitmete võistkondade puhul küllalt aegavõttev punkt oli semafor ehk sõnumi edastamine lippude abil, kuid ka sellega tulid kõik lõpuks toime. Suusõnalist teadet tuli edasi viia nii jalgratta, võrriga ning päris joostes. Poiste füüsilise võimekuse pani proovile ka võsa sisse üles seatud takistusrada, mille läbimisel tuli seljas kanda suurt ja rasket kaablirulli.
Üheks huvitavamatest punktidest oli ilmselt välitelefoni teel sõnumi edastamine kõrvaltelki. Ülesande tegi keeruliseks asjaolu, et poistele olid tekitatud sellised valgus-ja heliefektid, nagu viibiks nad keset lahingut. See ülesanne oli tagasiside andmetel ka võistlejate endi lemmik.
Võistluspinget aitas maandada samal ajal toimunud ajalooline sündmus, mille tunnistajateks kõik kohalviibijad olla said. Lendu lasti esimene Jõgeva maleva oma droon, mille oli kohapeal kokku pannud ei keegi muu kui Andrus Tamboom. Väike lennuk tegi õhus mitu lendu ning maandus seejärel pealtvaatajate aplausi saatel, juhtimist küll peale meistri veel kellegi teise kätte ei usaldatud. Peale demonstratsioonlendu said kõik soovijad masinat lähemalt uudistada ja oma käega katsuda, kõik huvilised said aga nõu drooni valmistamise osas.
Kuigi võistluspäev oli olnud kurnav, jõudsid mitmed võistlejad ka pikema võrrisõidu teha, sel korral siiski võitlusväliselt. Kaherattalisega said kihutada kõik, kes aga soovi avaldasid, tunnikese jooksul sai Jõgeva maleva noorkotkaste monteeritud masin korralikult ribadeks sõidetud.
Pühapäeval lõpetas võistluse takistusrada, kus tuli mängu panna eelmisel päeval kogutud teadmised ja oskused. Raja läbimiseks pidid võistlejad kokku panema välitelefoni, et peakohtunik saaks neile läbi selle sõnumi edastada. Sõnum oli oluline, kuna seda oli vaja järgmise ülesande sooritamiseks, sama teade tuli läkitada lippude ja õigete käeasendite abil ehk semafoori kasutades. Kui see sai korrektselt tehtud, võisid võistlejad tormata edasi järgmise vahepeatuseni, kus said endile liiklusvahendid-kolm ratast ja võrri. Raja sai lugeda lõpetatuks, kui kogu võistkond seisis keset põldu seisva hoone katusel ning puhus vilet. Katusele ronimine sai aga toimuda ainult inimjõul ning üksteise toel, mingeid abivahendeid selleks polnud. Just taolised ülesanded näitavad kõige paremini võistkonna ühtsust ja üksteisega arvestamist, eriti kui võistlusesse on kaasatud ka nooremaid ja pisemaid kotkaid. Võib öelda, et Kirnal võistelnutel sellega probleeme ei tekkinud, võistkonnad olid ühtehoidvad, just nagu noorkotkastele kohane.
Rada läbitud, oli aeg kokkuvõtete tegemiseks ning võistkondade kojusaatmiseks. Kõige rahulolevamana lahkusid ilmselt võidu saavutanud Harju malev, hõbedale tulnud Tallinn ning kolmanda koha omanik Alutaguse. Tegelikult võisid rõõmsal meelel kodu poole asuda ka teised võistlejad, sest mööda oli saadetud suurepärane, põnevust täis nädalavahetus, kõik kohalviibinud said huvitava kogemuse ja uute teadmiste võrra rikkamaks.
Selle võistluse õnnestumine eest võib tänu avaldada paljudele headele, ettevõtlikele inimestele. Kogu nädalavahetuse korraldajaks oli Kristian Vaarpuu, palju tänusõnu ka noorkotkaste peavanem Silver Tammele ning peakohtunik Raid Saarele. Tänamist väärivad kõik kohtunikud ning suure töö teinud abilised: Kersti Kruus, Marika Kallemaa, Kaido Hõim, Indrek Varuskin, Renee Köök, Merle Plovits.
Sandra Võsaste
Riigikaitselaager 2013
3.-8. juulini toimus koostöös Kirde Kaitseringkonnaga Tapal Noorte Kotkaste Tallinna maleva riigikaitselaager. Laager toimus 4. aastat. Laagri eesmärgiks oli pakkuda läbi tõsiste riigikaitseteemaliste tegevuste vanematele (13-17 a) noorliikmetele elamust, arendada vajalikke isikuomadusi ning propageerida õigeid elustandardeid. Samuti motiveerida noori täitma tulevikus täisealisena kodanikukohust riigikaitses. Lisaks said vastava koolitusega noored pealikud head juhtimispraktikat.
Laager, mis on tõsiduselt teadaolevalt ainus omataoline Eestis, koosnes tüüpiliselt sissejuhatavast õhtust, 2-päevasest kasarmuetapist, 2-päevasest maastikuetapist ning lõpetavast päevast. Käsitleti peamiselt vaid neid põnevaid teemasid, mida tavapäraselt laagrites läbi viia pole võimalik. Samuti said noored olulise ettevalmistuse rivi ja kaitseväeliste suhtluskommete osas, mida vajati igapäevaselt. Motivatsiooni lisas praktilisse väljaõppesse kaasatud eksklusiivne sõjatehnika ja -varustus. Muuhulgas oli sel aastal võimalus õppida tegevusi koos soomukiga.
Väga olulist rolli kandsid sel aastal noorliikmetest salgapealiku koolituse ja varasema riigikaitselaagri kogemusega allüksusepealikud. Nende ülesanne oli tegeleda oma allüksusega väljaõppevälisel ajal, kuid samuti juhtida allüksust õppetegevustes.
Laagris osales kokku üle 30 noorliikme ja täiskasvanud juhi ning koolitaja. Külalistena olid kohal ka Viru ja Jõgeva maleva noorkotkad. Muuhulgas olid laagrilisteks 2 kodutütart.
Meie Jõgeva rühmast võtsid osa Kristjan Pint, Aapo Rehi ja Kristo Lilleparg.
Laager, mis on tõsiduselt teadaolevalt ainus omataoline Eestis, koosnes tüüpiliselt sissejuhatavast õhtust, 2-päevasest kasarmuetapist, 2-päevasest maastikuetapist ning lõpetavast päevast. Käsitleti peamiselt vaid neid põnevaid teemasid, mida tavapäraselt laagrites läbi viia pole võimalik. Samuti said noored olulise ettevalmistuse rivi ja kaitseväeliste suhtluskommete osas, mida vajati igapäevaselt. Motivatsiooni lisas praktilisse väljaõppesse kaasatud eksklusiivne sõjatehnika ja -varustus. Muuhulgas oli sel aastal võimalus õppida tegevusi koos soomukiga.
Väga olulist rolli kandsid sel aastal noorliikmetest salgapealiku koolituse ja varasema riigikaitselaagri kogemusega allüksusepealikud. Nende ülesanne oli tegeleda oma allüksusega väljaõppevälisel ajal, kuid samuti juhtida allüksust õppetegevustes.
Laagris osales kokku üle 30 noorliikme ja täiskasvanud juhi ning koolitaja. Külalistena olid kohal ka Viru ja Jõgeva maleva noorkotkad. Muuhulgas olid laagrilisteks 2 kodutütart.
Meie Jõgeva rühmast võtsid osa Kristjan Pint, Aapo Rehi ja Kristo Lilleparg.
Seekordne Mini-Erna luurevõistlus viis noored Saaremaale
Läinud nädalalõpul Saaremaal toimunud Mini-Erna võistlus tõi Jõgeva poistele tubli 14. koha. Ehkki 14. koht jääb 18 meeskonna seas pigem teise poolde, on koht tubli seepärast, et hakkama tuli saada ühe grupiliikme vigastadasaamisega.
Jõgeva poistest lõpetas Aapo Rehi, Kristjan Pint ja Renee KööK ja vigastuste tõttu katkestas Almar Kaarend.
Jõgeva noorkotkad jätkasid hoolimata neljanda liikme vigastusest lõpuni ega katkestanud. “Seejuures saavutatigi sellevõrra hinnalisem 14. koht 18 võistkonna hulgast, kuna neljanda liikme puudumine tõi igal katsel karistuspunkte.
Mini-Erna käigus tuli võistlejatel läbida jalgsi ning varustust kaasas kandes ca 30 km 30 tunni jooksul, üritades samal ajal jääda võimalikult märkamatuks ja kättesaamatuks vastutegevuse meeskonna liikmetele, et mitte kaotada oma elusid. Rada läbides pidid võistkonnad täitma kontrollpunktides olevaid ülesandeid nii hästi kui võimalik, et sooritatu eest väärida minimaalselt karistuspunkte. Ülesanneteks olid erinevad meeskonnatöö ja –tähelepanu nõudvad katsumused, esmaabi andmine, raadioside, topograafia rakendamine, veekogu ületamine ja teised skautlike oskuste rakendamist vajavad ülesanded. Võistlejate ja kohtunike sõnul oli sellel aastal raske ning nõudlik võistlusrada, mille läbimiseks läks vaja väga häid orienteerumisoskusi ja vastupidamist.
Jõgeva poisid loodad järgmine aasta saavutada hea tulemuse uuesti maakondlikus luureretkel, et näidata enda tõelisi oskusi järgneval Mini-Ernal.
Jõgeva poistest lõpetas Aapo Rehi, Kristjan Pint ja Renee KööK ja vigastuste tõttu katkestas Almar Kaarend.
Jõgeva noorkotkad jätkasid hoolimata neljanda liikme vigastusest lõpuni ega katkestanud. “Seejuures saavutatigi sellevõrra hinnalisem 14. koht 18 võistkonna hulgast, kuna neljanda liikme puudumine tõi igal katsel karistuspunkte.
Mini-Erna käigus tuli võistlejatel läbida jalgsi ning varustust kaasas kandes ca 30 km 30 tunni jooksul, üritades samal ajal jääda võimalikult märkamatuks ja kättesaamatuks vastutegevuse meeskonna liikmetele, et mitte kaotada oma elusid. Rada läbides pidid võistkonnad täitma kontrollpunktides olevaid ülesandeid nii hästi kui võimalik, et sooritatu eest väärida minimaalselt karistuspunkte. Ülesanneteks olid erinevad meeskonnatöö ja –tähelepanu nõudvad katsumused, esmaabi andmine, raadioside, topograafia rakendamine, veekogu ületamine ja teised skautlike oskuste rakendamist vajavad ülesanded. Võistlejate ja kohtunike sõnul oli sellel aastal raske ning nõudlik võistlusrada, mille läbimiseks läks vaja väga häid orienteerumisoskusi ja vastupidamist.
Jõgeva poisid loodad järgmine aasta saavutada hea tulemuse uuesti maakondlikus luureretkel, et näidata enda tõelisi oskusi järgneval Mini-Ernal.
Võidupüha ja maakaitsepäva tähistati seekord Jõgeval
Tänavu tähistati võidupüha ja Jõgevamaa maakaitsepäeva Jõgeval. Kaitseliidu pidulikul paraadimarsil osalesid Kaitseliidu Jõgeva malev, Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütarde koondrühmad.
Noorte Kotkaste Jõgeva rühmast võttis pidulikul paraadmarsil osa Markkus Metsmees, Renee Köök, Kristo Lillepärg ja Kristjan Pint.
Tänavu usaldati Noorte Kotkaste Jõgeva maleva lipp Noorte Kotkaste Jõgeva rühma liikmete kätte ja nendeks olid: Markkus Metsmees, Kristo Lillepärg ja Renee Köök.
Sellel aastal otsustati esitada presidendilt võidutule vastuvõtjatiks ja kodumalevasse toojaiks aktiivseid kaitseliitlasi. kes alustasid kunagi noorkotka ja kodutütrena. KL Jõgeva malevast said seesuguse austava kohustuse Sven Pruel ja Kaie Rohtla. Tuletoojad kinnitatakse maleva juhatuse poolt ja neid autasustatakse tuletooja medaliga.
Noorte Kotkaste Jõgeva rühmast võttis pidulikul paraadmarsil osa Markkus Metsmees, Renee Köök, Kristo Lillepärg ja Kristjan Pint.
Tänavu usaldati Noorte Kotkaste Jõgeva maleva lipp Noorte Kotkaste Jõgeva rühma liikmete kätte ja nendeks olid: Markkus Metsmees, Kristo Lillepärg ja Renee Köök.
Sellel aastal otsustati esitada presidendilt võidutule vastuvõtjatiks ja kodumalevasse toojaiks aktiivseid kaitseliitlasi. kes alustasid kunagi noorkotka ja kodutütrena. KL Jõgeva malevast said seesuguse austava kohustuse Sven Pruel ja Kaie Rohtla. Tuletoojad kinnitatakse maleva juhatuse poolt ja neid autasustatakse tuletooja medaliga.
Jõgeva Noored Kotkad Mustvee koolil külas
Esmaspäeval, 3. juunil, ei olnud Mustvee Gümnaasiumis tavaline koolipäev. Kooli juhtkond oli külla kutsunud Jõgeva noorkotkaste rühma, kes viisid läbi huvitava ning mitmekülgse võistluse. Võistkonnad koosnesid 1.-9. klasside poistest ja tüdrukutest. Proovile pandi osalejate füüsilised oskused ning testiti ka nende taiplikkust ja teadmisi.
Juba enne kella üheksat hommikul võis eelnimetatud päeval Mustvees koolimaja ümber askeldamas märgata salka noori koos paari täiskasvanuga – need olid noored kotkad oma juhendajatega rada valmis seadmas. Kui ettevalmistused tehtud, rivistati kõik osalejad üles ning jagati võistkondadesse. Iga võistkond alustas erinevast punktist ning aja täis tiksudes liiguti ühiselt edasi järgmisesse.
Nagu eelnevalt öeldud, olid ülesanded nii raskusastmelt kui sisult täiesti seinast seina: oli vaja nutikust, mälu, teadmisi, kuid ka kiirust ning osavust. Mitmes punktis oli tähtis ka taktika ning võistkonna koostöö.
Punkte ning ülesandeid oli kokku 10. Esmaabipunktis seletati noortele selle tähtsa ala põhitõdesid: räägiti käitumisest taolistes olukordades, õpetati haavade sidumist jpm ning kõik said õpitut ka ise järgi proovida. Varustuse pakkimise punktis pidi komplekteerima seljakoti koos kõigi vajaminevaga, lisaüleandena tuli valmis meisterdada taskulamp. Sellele järgnevas punktis õpetati laskmist käsirelvast, kuid kõik viidi läbi esmalt turvalisust silmas pidades.
Üks ülesanne oli iseäranis pead murdma panev – kõigile õpetati selgeks rivikäsklused ning seejärel pidi võistkond kinnisilmi, ainult oma grupijuhi käsklusi kuulates, välja jõudma õigesse punkti võistlusrajal. Ka uue punkti ülesanne ei andnud ajule puhkust. Seal pidi võistkond 30 sekundi jooksul meelde jätma võimalikult palju esemeid ning seejärel neist ka võimalikult palju üles kirjutama. Liikudes edasi, saabus punkt, kus pidi tulepulga ja ümbruses leiduva materjali abil põlema saama lõkke. Esmakordselt täitjatele oli see üsna raske katsumus, kuid oli ka mõni, kellel see õnnestus.
Eelnevast lihtsam ei olnud järgmise punkti katsumus - takistusrada. Võistkonnal tuli läbida teatud vahemaa, samal ajal olles ise pidevalt köie külge kinnitatud. Edasise punktis sai jällegi proovida kätt täpsuslaskmises, seekord püssist ning pikali asendis. Teadmisi ja leidlikkust aitas testida järgnev punkt. Võistlejad pidid hakkama saama telkmantlist ajutise magamisaseme püstitamisega, teise ülesandena tuli tunda ka noorkotkaste ja kodutütarde seadusi. Viimane ülesanne, mis ilmselt kujunes ka mitme võistkonna lemmikuks, oli miinvälja läbimine. Surmavate lõhkekehade asemel olid kasutusel täiesti ohutud, peale astumisel natuke suitsu välja ajavad miinid. Samas punktis pandi lisaülesandena proovile ka osalejate isamaaliste laulude tundmine.
Pikk ja väsitav päev oli läbi saamas, jäi üle teha veel kokkuvõtted ning autasustada parimaid. Et tublisid osalejaid mitte liigselt koormata, toimus lühike lõpetamine ja võitjad teatati järgmisel päeval kooli lõpuaktusel. Vaatamata valitsevale palavusele, olid kõik ürituse lõppedes rõõmsad, uute teadmiste võrra rikkamad ning päeva sai lugeda igati kordaläinuks.
Sandra Võsaste
Juba enne kella üheksat hommikul võis eelnimetatud päeval Mustvees koolimaja ümber askeldamas märgata salka noori koos paari täiskasvanuga – need olid noored kotkad oma juhendajatega rada valmis seadmas. Kui ettevalmistused tehtud, rivistati kõik osalejad üles ning jagati võistkondadesse. Iga võistkond alustas erinevast punktist ning aja täis tiksudes liiguti ühiselt edasi järgmisesse.
Nagu eelnevalt öeldud, olid ülesanded nii raskusastmelt kui sisult täiesti seinast seina: oli vaja nutikust, mälu, teadmisi, kuid ka kiirust ning osavust. Mitmes punktis oli tähtis ka taktika ning võistkonna koostöö.
Punkte ning ülesandeid oli kokku 10. Esmaabipunktis seletati noortele selle tähtsa ala põhitõdesid: räägiti käitumisest taolistes olukordades, õpetati haavade sidumist jpm ning kõik said õpitut ka ise järgi proovida. Varustuse pakkimise punktis pidi komplekteerima seljakoti koos kõigi vajaminevaga, lisaüleandena tuli valmis meisterdada taskulamp. Sellele järgnevas punktis õpetati laskmist käsirelvast, kuid kõik viidi läbi esmalt turvalisust silmas pidades.
Üks ülesanne oli iseäranis pead murdma panev – kõigile õpetati selgeks rivikäsklused ning seejärel pidi võistkond kinnisilmi, ainult oma grupijuhi käsklusi kuulates, välja jõudma õigesse punkti võistlusrajal. Ka uue punkti ülesanne ei andnud ajule puhkust. Seal pidi võistkond 30 sekundi jooksul meelde jätma võimalikult palju esemeid ning seejärel neist ka võimalikult palju üles kirjutama. Liikudes edasi, saabus punkt, kus pidi tulepulga ja ümbruses leiduva materjali abil põlema saama lõkke. Esmakordselt täitjatele oli see üsna raske katsumus, kuid oli ka mõni, kellel see õnnestus.
Eelnevast lihtsam ei olnud järgmise punkti katsumus - takistusrada. Võistkonnal tuli läbida teatud vahemaa, samal ajal olles ise pidevalt köie külge kinnitatud. Edasise punktis sai jällegi proovida kätt täpsuslaskmises, seekord püssist ning pikali asendis. Teadmisi ja leidlikkust aitas testida järgnev punkt. Võistlejad pidid hakkama saama telkmantlist ajutise magamisaseme püstitamisega, teise ülesandena tuli tunda ka noorkotkaste ja kodutütarde seadusi. Viimane ülesanne, mis ilmselt kujunes ka mitme võistkonna lemmikuks, oli miinvälja läbimine. Surmavate lõhkekehade asemel olid kasutusel täiesti ohutud, peale astumisel natuke suitsu välja ajavad miinid. Samas punktis pandi lisaülesandena proovile ka osalejate isamaaliste laulude tundmine.
Pikk ja väsitav päev oli läbi saamas, jäi üle teha veel kokkuvõtted ning autasustada parimaid. Et tublisid osalejaid mitte liigselt koormata, toimus lühike lõpetamine ja võitjad teatati järgmisel päeval kooli lõpuaktusel. Vaatamata valitsevale palavusele, olid kõik ürituse lõppedes rõõmsad, uute teadmiste võrra rikkamad ning päeva sai lugeda igati kordaläinuks.
Sandra Võsaste
Jõgeval esitleti Noorte Kotkaste ajalooraamatut "Mehena meeste ridadesse!"
Noorte Kotkaste organisatsiooni tähistas 26.mail Jõgeva kultuurikeskuses oma 83.aastapäeva. Noored Kotkad asustati 27.mail 1930 Kaitseliidu vanematekogu otsusega. Aastapäeva tähistamisel osalesid noorkotkad ja noortejuhid. Aktusel viibisid president Arnold Rüütel ja Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili. Külaliste seal olid koostööpartnerid ja toetajad.
Aastapäeva puhul tunnustati organisatsiooni liikmeid ja toetajad. Noorte Kotkaste peavanem Silver Tamm tänas noortejuhte ja toetajad ning rõhutas nende panuse olulisust Eesti riigile ja Kaitseliidule. Praegu kuulub Noorte Kotkaste ridadesse 3417 noorkotkast ja noortejuhti.
Noorte Kotkaste Jõgeva rühmast tunnustati aastapäeval Markkus Metsmees't, Kristo Lillepärga ja Aapo Rehi.
Aastapäevaaktusel esitleti Noorte Kotkaste taasloomisjärgset ajalugu käsitlevat teost ''Mehena meeste ridadesse''. Ligi 300-leheküljelises ajalooraamatus antakse ülevaade, kuidas algas Noorte Kotkaste malevate töö, tutvustatakse neid, kelle eestvedamisel kasvas ideedest välja reaalne tegevus, ja räägitakse sellest, millised on noorte tegemised tänase päevani välja. Lisaks tekstidele ilmestab raamatut hulk fotosid. Raamatu valmimisele aitasid kaasa kaheksateist inimest ning kolmeliikmeline toimetuskolleegium. Raamatu peatoimetaja on Merike Jürjo.
Aastapäeva puhul tunnustati organisatsiooni liikmeid ja toetajad. Noorte Kotkaste peavanem Silver Tamm tänas noortejuhte ja toetajad ning rõhutas nende panuse olulisust Eesti riigile ja Kaitseliidule. Praegu kuulub Noorte Kotkaste ridadesse 3417 noorkotkast ja noortejuhti.
Noorte Kotkaste Jõgeva rühmast tunnustati aastapäeval Markkus Metsmees't, Kristo Lillepärga ja Aapo Rehi.
Aastapäevaaktusel esitleti Noorte Kotkaste taasloomisjärgset ajalugu käsitlevat teost ''Mehena meeste ridadesse''. Ligi 300-leheküljelises ajalooraamatus antakse ülevaade, kuidas algas Noorte Kotkaste malevate töö, tutvustatakse neid, kelle eestvedamisel kasvas ideedest välja reaalne tegevus, ja räägitakse sellest, millised on noorte tegemised tänase päevani välja. Lisaks tekstidele ilmestab raamatut hulk fotosid. Raamatu valmimisele aitasid kaasa kaheksateist inimest ning kolmeliikmeline toimetuskolleegium. Raamatu peatoimetaja on Merike Jürjo.
Seekordne luurelaager viis noored Sõõru karjääri
Luureretk millest juttu tuleb, viidi läbi Sõõru karjäärides, ala hõlmas ka kohalikke järvi ja Kaiu mõhnastikku. Ilm oli kevadine, kuid võistlustele sõites õnnestus kraavides ka näha veel viimaseid lumekribalaid. Nagu võistluste avamisel kuulda sai, on kõige optimaalsem on minna rajale tund enne vihma ning enam-vähem tund enne vihma luurevõistlus ka algas.
Võistlejatele see isegi sobis, kuid sõiduautod kippusid poristel metsateedel kinni jääma. Jukerdavat liiklustehnikat tuli alailma lappida, küll tõrkus meditsiiniauto, kütusesüsteem, küll vajusid tühjaks autode rehvid. Onneks oli laagris MacGyveri "vend"(Ltn. Aldin Köök), kes suutis teisi vahendeid kasutamata vakspikkuse puutokiga parandada õhust tühjaks jooksva rehvi. Tehke järele, kui oskate!
Eelsoojenduseks korraldati esimesel päeval orienteerumisvõistlus kolme kilomeetri pikkusel rajal. See järjel viidi läbi ööluure. Mõni aeg pärast öörahu algust aeti kõik üles ja väga laigulises riietuses isik selgitas võistkondade kaptenitele, et tema olla teinud öises metsas õhtust jalutuskäiku, kui märganud siin-seal uitamas ilmselgeid pahalasi. Rääkinud teised võõras keeles ja puha. Uhesõnaga, võistlejad löödi maast lahti ja kupatati metsa selgitama , kes luusib, kus luusib ja miks luusib. Oö jooksul saadi asjas selgus ja võistlejad lubati magama, et neid hommikul uute ülesannetega kostitada.
Luurevõistlus tugines traditsioonidel nagu ikka. Saad kaardi, kompassi ja miskisugused koordinaadid ning edasi vaata ise, kuidas toime tuled. Kusagil metsas nuhib ringi "pahasid" kehastav vastutegevus, igavesed tüütused, teedel liikuda ei lase, kipuvad taga ajama ja elukaarte konfiskeerima. Egas luurevõistlus ei olegi promenaadil patseerimine, käed küünarnukini taskus. Siba aga mööda metsa, orienteeru ja tutvu ümbruskonnaga, suu, silmad ja kraevahe loodust täis.
Lisaks iseseisvale orienteerumisele tuli kontrollpunktis lahendada lisaülesandeid. Mängu lisandusid välitelefoniga side loomine, esmaabi, õhupüssist laskmine, takistusriba, paadiga sõudmine, mäluülesanne, tule süütamine, sõlmede tegemine, looduse tundmine ja ööseks varjualuse valmistamine. Kontrollpunktid olid nimetatud linnade järgi: Kuressaare, Haapsalu, Pärnu jne.
Mõned võistlejad said lisaks kohustuslikule looduse tundmisele jälgida kaht kolmest Eestis elutsevast sisalikuliigist: kivisisalikku ja arusisalikku. Kolmas - jalutu sisalik vaskuss - välja ei ilmunud/
Igal neljaliikmelisel võistkonnal oli kasutada mobiiltelefon puhuks, kui kaart on valepidi ees ja ilmakaartest jäänud vaid helge mälestus. Siis võis helistada korraldajatele, kes hättasattunud luurajad metsast üles otsisid.
Aga mäng ei käinud mitte selle peale, kes kiiremini mobiiltelefoni haarab, vaid ikka selle peale, kes iseseisvalt kõige paremini hakkama saab. Esikohakarika pälvis Jõgeva noortekotkaste esindus (Tibud) ja kodutütardest Palamuse rühm, kuid võitsid siiski kõik osalejad, nagu alati. Kes ei saanud esikohta, sai kui mitte muud, siis vähemalt vastuse küsimusele, kellega võib koos luurele minna ja kellega mitte.
Gunnar Vasemägi
Võistlejatele see isegi sobis, kuid sõiduautod kippusid poristel metsateedel kinni jääma. Jukerdavat liiklustehnikat tuli alailma lappida, küll tõrkus meditsiiniauto, kütusesüsteem, küll vajusid tühjaks autode rehvid. Onneks oli laagris MacGyveri "vend"(Ltn. Aldin Köök), kes suutis teisi vahendeid kasutamata vakspikkuse puutokiga parandada õhust tühjaks jooksva rehvi. Tehke järele, kui oskate!
Eelsoojenduseks korraldati esimesel päeval orienteerumisvõistlus kolme kilomeetri pikkusel rajal. See järjel viidi läbi ööluure. Mõni aeg pärast öörahu algust aeti kõik üles ja väga laigulises riietuses isik selgitas võistkondade kaptenitele, et tema olla teinud öises metsas õhtust jalutuskäiku, kui märganud siin-seal uitamas ilmselgeid pahalasi. Rääkinud teised võõras keeles ja puha. Uhesõnaga, võistlejad löödi maast lahti ja kupatati metsa selgitama , kes luusib, kus luusib ja miks luusib. Oö jooksul saadi asjas selgus ja võistlejad lubati magama, et neid hommikul uute ülesannetega kostitada.
Luurevõistlus tugines traditsioonidel nagu ikka. Saad kaardi, kompassi ja miskisugused koordinaadid ning edasi vaata ise, kuidas toime tuled. Kusagil metsas nuhib ringi "pahasid" kehastav vastutegevus, igavesed tüütused, teedel liikuda ei lase, kipuvad taga ajama ja elukaarte konfiskeerima. Egas luurevõistlus ei olegi promenaadil patseerimine, käed küünarnukini taskus. Siba aga mööda metsa, orienteeru ja tutvu ümbruskonnaga, suu, silmad ja kraevahe loodust täis.
Lisaks iseseisvale orienteerumisele tuli kontrollpunktis lahendada lisaülesandeid. Mängu lisandusid välitelefoniga side loomine, esmaabi, õhupüssist laskmine, takistusriba, paadiga sõudmine, mäluülesanne, tule süütamine, sõlmede tegemine, looduse tundmine ja ööseks varjualuse valmistamine. Kontrollpunktid olid nimetatud linnade järgi: Kuressaare, Haapsalu, Pärnu jne.
Mõned võistlejad said lisaks kohustuslikule looduse tundmisele jälgida kaht kolmest Eestis elutsevast sisalikuliigist: kivisisalikku ja arusisalikku. Kolmas - jalutu sisalik vaskuss - välja ei ilmunud/
Igal neljaliikmelisel võistkonnal oli kasutada mobiiltelefon puhuks, kui kaart on valepidi ees ja ilmakaartest jäänud vaid helge mälestus. Siis võis helistada korraldajatele, kes hättasattunud luurajad metsast üles otsisid.
Aga mäng ei käinud mitte selle peale, kes kiiremini mobiiltelefoni haarab, vaid ikka selle peale, kes iseseisvalt kõige paremini hakkama saab. Esikohakarika pälvis Jõgeva noortekotkaste esindus (Tibud) ja kodutütardest Palamuse rühm, kuid võitsid siiski kõik osalejad, nagu alati. Kes ei saanud esikohta, sai kui mitte muud, siis vähemalt vastuse küsimusele, kellega võib koos luurele minna ja kellega mitte.
Gunnar Vasemägi
Noorte Kotkaste oskustevõistlus
20.-21. aprillil korraldati Tartumaal järjekordne Noorte Kotkaste oskustevõistlus. Võistlusel osalesid noorkotkad 14 malevast, sh Jõgevalt. Käesoleva aasta võistlus oli eelmistest erinev, kuna võistlus korraldati koos kodutütardega.
Esimesel võistluspäeval tuli võistkondadel näidata oma teadmisi ja oskusi 15 erinevas kontrollpunktis. Jõgeva noorkotkastel läksid hästi rivi, esmaabi, tuntud inimeste tundmise, köietriki ja loomade tundmise punktid. Esimese päeva meeskonnatöö ja heade noorkotkalike teadmiste tulemusena oli Jõgeva maleva võistkond võistluspäeva lõpuks üldarvestuses täpselt keskmised.
Teise võistluspäeva planeeriti võistkondadele maastikumäng, mis seekord toimus uuenduslikult koos kodutütardega. See omakorda tähendas, et noorkotkad ja kodutütred võistlesid küll eraldi arvestuses, kuid ühe piirkonna noorkotkad ja kodutütred said kasutada teineteise teadmisi ning oskusi. Maastikumäng eeldas head orienteerumist ning füüsilist vormi. Samuti tuli läbida kontrollpunkte, kus Jõgeva noored olid edukad Kalevipoja, ajaloo ja aerofoto punktides. Ka teisel päeval näidatud stabiilne esinemine ning suurepärane meeskonnatöö tagas võistkonnale lõpptulemuseks 7 koha.
Noorte Kotkaste Jõgeva malevat esindas võistkond koosseisus Renee Köök, Aapo Rehi, Kristjan Pint ja Almar Kaarend.
Käesolev oskustevõistlus oli järjekorras kuues. Parim tulemus õnnestus Noorte Kotkaste Jõgeva maleval saavutada just tänavu aasta.
Esimesel võistluspäeval tuli võistkondadel näidata oma teadmisi ja oskusi 15 erinevas kontrollpunktis. Jõgeva noorkotkastel läksid hästi rivi, esmaabi, tuntud inimeste tundmise, köietriki ja loomade tundmise punktid. Esimese päeva meeskonnatöö ja heade noorkotkalike teadmiste tulemusena oli Jõgeva maleva võistkond võistluspäeva lõpuks üldarvestuses täpselt keskmised.
Teise võistluspäeva planeeriti võistkondadele maastikumäng, mis seekord toimus uuenduslikult koos kodutütardega. See omakorda tähendas, et noorkotkad ja kodutütred võistlesid küll eraldi arvestuses, kuid ühe piirkonna noorkotkad ja kodutütred said kasutada teineteise teadmisi ning oskusi. Maastikumäng eeldas head orienteerumist ning füüsilist vormi. Samuti tuli läbida kontrollpunkte, kus Jõgeva noored olid edukad Kalevipoja, ajaloo ja aerofoto punktides. Ka teisel päeval näidatud stabiilne esinemine ning suurepärane meeskonnatöö tagas võistkonnale lõpptulemuseks 7 koha.
Noorte Kotkaste Jõgeva malevat esindas võistkond koosseisus Renee Köök, Aapo Rehi, Kristjan Pint ja Almar Kaarend.
Käesolev oskustevõistlus oli järjekorras kuues. Parim tulemus õnnestus Noorte Kotkaste Jõgeva maleval saavutada just tänavu aasta.